Kuidas korraldada lapsega suhtlemine vanemate lahuselu korral

Kui lapsed elavad ühe perekonnana koos ema ja isaga, ei mõelda reeglina üleliia sellele, kui palju emb-kumb vanem lapsega aega veedab – see kõik kulgeb loomulikku rada pidi. Kui aga perekond on purunenud ja vanemad on alaliselt lahku elama asunud, tuleb vanematel paika panna lapse tulevane elukorraldus. Kui vanemad on jõudnud kokkuleppele, kumma vanema juures laps alaliselt elama hakkab, tuleb vanematel lahendada ka küsimus, millise graafiku alusel hakkab laps kohtuma lahus elava vanemaga.

Suhtlemiskorra kindlaksmääramise üldised põhimõtted

Perekonnaseaduse kohaselt on vanemal nii õigus kui ka kohustus oma lapsega suhelda, kuid samas ei näe seadus ette mingisuguseid tingimusi, milline peaks suhtluskord täpsemalt olema. Suhtlemiskorra paika panemisel tuleb arvestada paljude asjaoludega – lapse vanus, hingeline seotus kummagi vanemaga, vanemate elukohtade vahemaa ja ka vanemate töögraafikud. Kõige olulisem on muidugi ikka ja alati lapse heaolu. Arusaadavalt ei sobi kõikidele perekondadele üks lahendus!

Suhtlemiskorra kindlaksmääramisel tuleks aga kindlasti arvestada sellega, et lapsel säiliks võimalikult lähedane side lahus elava vanemaga – kui kohtumised on väga harvad ja lühiajalised, võib lahus elav vanem lapsest kaugeneda, eriti just olukorras, kus tegemist on väikese lapsega. Kui rääkida tavapärasest praktikast, siis minimaalselt kohtub lahus elav vanem lapsega kahel nädalavahetusel kuus, üle nädala ning sellele lisanduvad ka teise vanemaga vaheldumisi pühade veetmised ning pikem periood näiteks suveperioodil. Praktikas näen ka suhtlemiskordi, kus laps viibib lahus elava vanema juures üle nädala kolmapäevast esmaspäeva hommikuni ja kõikidel suvekuudel pool aega – seda pean kindlasti paremaks lahenduseks, sest lahus elaval vanemal säilib sellisel juhul ka teatav side lapse lasteaia või kooliga. Samuti on mõnikord väga heaks lahenduseks see, kui lapse nö üleandmiskohaks on lasteaed – üks vanem viib hommikul lapse aeda, teine läheb õhtul järgi. Sellises olukorras jääb ära lapse võimalik stressiemotsioon, kus ta peab ühe vanema juurest teise vanema juurde lahkuma ja mõnikord õnnestub sellega vältida ka vanemate vahelisi sõnelusi, mille pealtvaatajaks olemine kindlasti lapse huvides ei ole.

Kui laps on veel väga väike, võib ta olla oma emast vägagi sõltuv – näiteks toidab ema last veel rinnaga. Sellises olukorras peaksid isaga kohtumised olema pigem lühiajalised, kuid samas võimalikult tihedad. Samamoodi võib juhtuda ka siis, kui lapse ja lahus elava vanema suhtlemisse on tekkinud mistahes põhjustel pikem paus. Laps võib sellisel juhul oma vanemat võõrastada ja suhtlemisega tuleks alustada ettevaatlikult, esmalt lapse ja lahus elava vanema suhteid taastades. Mõnikord on selleks vajalik ka spetsialisti abi, näiteks toimuvad kohtumised vähemalt esialgu lastekaitsespetsialisti või psühholoogi juuresolekul. Kui lapse ja vanema vahelised suhted on taastunud, saab juba korraldada pikemaid ööbimisega kohtumisi.

Kui reeglina lepitakse peale lahkuminekut kokku, et lapsel on üks kindel elukoht ja teine vanem suhtleb lapsega suhtlemiskorra alusel, siis aina enam otsustavad vanemad ka vahelduva elukoha kasuks – see tähendab seda, et laps veedab mõlema vanema juures võrdse osa ajast. Näiteks on laps vaheldumisi nädal aega ema juures, seejärel isa juures jne. Selline elukorraldus sobib üldjuhul siis, kui vanemate elukohad on üksteise lähedal ja lapse jaoks ei ole olulist vahet, kas ta läheb lasteaeda/kooli ema või isa juurest. Peaks ütlema, et selline elukorraldus eeldab ka vanemate häid suhteid, sest lapse asjade pidev kokku pakkimine ja logistika eeldab mõlema vanema poolt pingutust ja mõistmist, et seda tehakse oma lapse heaolu nimel. Kui on aga näha, et taoline elukorraldus on lapse jaoks liialt koormav, peaksid vanemad kokkuleppe uuesti üle vaatama ning leidma lahenduse, mis vastab paremini lapse huvidele. Meie kohtupraktika soosib jätkuvalt pigem selliseid lahendusi, kus lapsel on üks kindel elukoht, samas Skandinaaviamaades on eelkõige normiks vahelduva elukohaga suhtlemiskorraldus.

Pean oluliseks märkida ka seda, et kui vanem viibib suhtlemiskorra järgselt lapsega, on tema otsustada, kuidas ja kellega nad aega veedavad. Loomulikult ei tohi tegemist olla tegevusega, mis võiks last kuidagi kahjustada, kuid teine vanem ei saa nõuda, et lapsega viibitaks kindlas kohas või harrastataks teatud tegevust. Üldjuhul on vanemal õigus suhelda lapsega isiklikult, teise vanema juuresolekuta, ja veeta lapsega aega enda parima äranägemise järgi.

Kuidas toimida, kui vanemad ei jõua suhtlemiskorra kindlaksmääramise osas kokkuleppele?

Kui vanemad omavahel lapsega suhtlemise korras kokkuleppele ei jõua, peaks oma murega  pöörduma elukohajärgse lastekaitsespetsialisti poole. Tihtipeale on sellest palju abi, kui kogemustega neutraalne isik selgitab vanematele, millest tuleks suhtlemiskorra kindlaksmääramisel lähtuda ja milline suhtlemiskord võiks konkreetsele perele sobida. Mõnikord, kui vanemate omavahelised suhted on väga konfliktsed, mis omakorda takistab vanemate koostööd, võib lastekaitsespetsialist teha vanematele ettepaneku perelepituse läbimiseks – see võib anda väga häid tulemusi, sest parendab vanemate omavahelisi suhteid sedavõrd, et edaspidi õnnestub lapse suhtes otsuste vastuvõtmine juba kolmandate isikute kaasabita. Ja neid otsuseid tuleb aja jooksul ühiselt vastu võtta tõenäoliselt päris palju!

Kui lastekaitsespetsialisti (ja pereteraapia) kaasabil ikkagi kokkuleppele saada ei õnnestu, on võimalik suhtluskorra vaidluse lahendamiseks ka kohtusse pöörduda. Siiski peaks tegemist olema viimase variandiga, sest omavaheline kokkulepe on alati kordades etem. Kohtu poolt langetatud otsus võib olla üllatuslik ja emotsionaalsel tasandil on alati lihtsam järgida omavahelise kokkuleppega kehtestatud tingimusi, kui kellegi kolmanda poolt otsustatud korda. Kui aga kohtusse minek on vältimatu ja nii see mõnikord ka on, tuleb vanemal pöörduda vastava avaldusega maakohtu poole. Avalduses tuleb selgelt kirjeldada, millist suhtlemiskorda vanem soovib ja seejuures põhjendada, miks just selline kord vastab lapse huvidele. Avalduselt tuleb tasuda riigilõivu 10 eurot. Kui oskad ise avalduse koostada, ei pea endale võtma juriidiliste teadmistega esindajat, kui aga tunned, et vajad abi avalduse kokkupanekul ja tahad julgestust kohtuistungil, saad palgata endale ka esindaja.

Mis toimub kohtumenetluses?

Kui avaldus on kohtule esitatud, määrab kohus lapsele riigi kulul esindaja, kes seisab lapse huvide eest. Oma arvamuse kujundamiseks suhtleb ta mõlema vanemaga, olenevalt vanusest räägib ka lapse endaga ja vajadusel teeb kodukülastuse.

Samasugune ülesanne on kohtumenetluses mõlema vanema elukohajärgsel lastekaitsespetsialistil – ka nemad suhtlevad nii vanemate kui ka lapsega ning teevad kodukülastuse, kui seda vajalikuks peavad. Oma arvamuse esitab lastekaitsespetsialist kohtule nii kirjalikult kui ka suuliselt kohtuistungil (sarnaselt lapsele riigi poolt määratud esindajaga).

Kohtus suunab vanemaid alati kokkulepet sõlmima. Mõnikord peatab kohus menetluse ja saadab pooled perelepitusse (kui nad just varem seda juba läbinud ei ole). Selle parimaks tulemuseks on vanemate endi kokkulepe, mille saab esitada kohtule kinnitamiseks - kohus koostab kokkuleppe alusel kohtumääruse. Kui aga kokkuleppele ei jõuta ka kohtus, langetab kohus ise otsuse, silmas pidades lapse parimaid huve. Kohtuliku kokkuleppe eeliseks kohtu poolt langetatud otsuse ees on kindlasti see, et vanemate jaoks ei ole see üllatuslik, nad on ju ise paika pannud kokkuleppe tingimused. Ma ei väsi kordamast, et kokkulepe on alati parim variant, arvestades kõige suuremal määral kõikide osapoolte huvidega!

Mida teha siis, kui kohtumäärus suhtlemiskorra osas on olemas, aga vanem seda ei täida?

Mõnikord juhtub, et olemas on kohtumäärus, millega on määratud kindlaks suhtlemiskord, kuid emb-kumb vanematest seda ei täida. Näiteks on vanemal õigus lapsega teatud ajal kohtuda, kuid teine vanem ei tee võimalikuks lapse üleandmist. Kui taoline suhtlemiskorra rikkumine kordub ja lastekaitsespetsialisti kaasabil ei ole õnnestu konflikti lahendada, on vanemal võimalik pöörduda lepitusmenetluse läbiviimiseks kohtusse. Kohtunik kutsub seejärel vanemad välja, selgitab neile suhtlemiskorra täitmise olulisust ja suunab pooli lahkheli kokkuleppel lahendama. Kui see ei õnnestu, tunnistab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning teeb vajadusel olemasolevas suhtlemiskorras muudatusi. Äärmuslikul juhul võib kohus ka määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada – sellisel juhul võib vanem kasutada kohtulahendi täitmiseks kohtutäituri abi.

Oluline on märkida ka seda, et perekonnaasjades ei ole ükski kohtulahend „kivisse raiutud“. Kui asjaolud muutuvad ja omavahel kokkuleppele saamine ei õnnestu, on alati võimalus uuesti kohtusse pöörduda ja paluda olemasoleva kohtulahendi muutmist. Selline vajadus võib tekkida näiteks olukorras, kus lahus elav vanem kolib lapsest kaugemale elama ning suhtlemiskorra järgimine kehtivatel tingimustel muutub ebamõistlikult koormavaks ja ka siis, kui laps asub elama seni temast lahus elanud vanema juurde.