"Kõige lihtsamini öeldes kätkeb hooldusõigus endas nii vanema õigust kui ka kohustust hoolitseda oma lapse eest. Kui vanemad elavad koos, tuleb loomulikult aeg-ajalt ette erimeelsusi lapse kasvatamise osas, kuid reeglina need vaidlused ka peresiseselt lahendatakse," räägib õigusbüroo Puurits & Partnerid jurist Hanna Kivirand hooldusõigusest ja erinevatest tema töös esile kerkivatest muredest ning lahendusvõimalustest.

Kui vanematel on erimeelsus lapse tulevase elukoha osas:

Kõige sagedamini ei jõua vanemad üksmeelele, kumma vanema juures peaks peale lahkuminekut olema lapse püsiv elukoht. Arusaadavalt soovivad vanemad peale lahkuminekut lapsega võimalikult palju aega koos veeta, kuid päris „pooleks“ last teha ei saa. Pigem loetakse lapse huvidele vastavaks seda, kui tal on üks püsiv elukoht ja võimalus lahus elava vanemaga piisavalt palju suhelda – viimane tähendab seda, et kohtumisi peaks olema nii palju, et ka peale lahkuminekut säiliksid lapse ja vanema vahel lähedased ja usalduslikud suhted. Samas võib mõnele perekonnale sobida hästi just selline elukorraldus, kus lapsel ongi vahelduv elukoht ja ta veedab mõlema vanema juures võrdse osa ajast, viibides mõlema vanema juures näiteks nädalaste perioodide kaupa. Selline mudel võiks sobida eelkõige olukorras, kus vanemate elukohad asuvad lähestikku ja lapsel on mõlema vanemaga lähedased suhted. Igal juhul tuleks eeskätt arvestada seda, milline elukorraldus sobib lapsele kõige paremini – kui on näha, et näiteks vahelduv elukoht on lapse jaoks liialt koormav (pidev stress kooliasjade tassimise pärast jms), peaks ikkagi otsustama ühe alalise elukoha kasuks. Vanema isiklikud emotsioonid tuleb siinkohal kõrvale jätta - erimeelsus tuleb lahendada lapse huvidest lähtuvalt, pannes ennast lapse olukorda!

Märgin seejuures ära, et alati ei ole tingimata vajalik lapse elukorraldusliku vaidluse puhul ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse andmine – mõnikord piisab ka sellest, kui vanemad jäävad jagama ühist hooldusõigust ja lepitakse kokku (või määratakse kohtu poolt) lapsega suhtlemise kord. Aga suhtlemiskorra kindlaksmääramisega seotud küsimustest räägin pikemalt juba meie järgmises loengus!

Erimeelsused lapse hariduse või tervisega seonduvate küsimuste osas:

Mõnikord tuleb ette ka seda, et lahus elavad vanemad ei ole jõua kokkuleppele, millistest huvialadest laps osa võtab või milliseid lapse tervisega seotud valikuid tuleks teha. Kui sellised vaidlused on pidevad, võib olla põhjendatud anda nendes küsimustes hooldusõigus ühele vanemale (eelkõige sellele, kelle juures laps püsivalt elab ning kes on lapse vajaduste ja võimetega tõenäoliselt paremini kursis). Vanemate pidev tülitsemine ja võimalus, et laps ei saa vanemate konflikti tõttu soovitud spordialaga tegeleda või vajalikku meditsiinilist abi, ei ole kindlasti lapse huvides. Mõnel juhul on nt lapse terviseküsimustes ühele vanemale hooldusõiguse andmine põhjendatud sellega, et teine vanem elab kaugel välisriigis ja kiireloomulistes küsimustes ei pruugi olla võimalik temaga kontakti saada.

Otsustusõiguse andmine ühele vanemale:

Lisaks eeltoodule võib kohus anda ühele vanematest ühekordse otsustusõiguse, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele. See on õigus, mis annab vanemale vaatamata ühisele hooldusõigusele õiguse ühekordselt üksinda otsustada mõne olulise lapsega seotud küsimuse üle. Näiteks võib selline olukord praktikas tõusetuda siis, kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kuhu kooli laps läheb. Vanemate vaated võivad hariduse osas olla väga erinevad ja kui vanemad omavahel kokkuleppele ei saa, tuleb kohtul langetada otsus, kumma vanema nägemus koolivaliku osas vastab rohkem lapse huvidele. Otsustuõiguse andmine võib olla põhjendatud ka siis, kui vanematel on erimeelsus lapse perekonnanime vahetamise osas – ühise hooldusõiguse korral vajab see mõlema vanema nõusolekut.

Aga mida siis teha, kui on tekkinud erimeelsused lapse hooldusõiguse teostamise osas?

1. samm – loomulikult tuleks esimese asjana üritada ikkagi omavahel kokkuleppele jõuda, miks mitte kasutada selleks ka näiteks psühholoogi, terapeudi abi. Oma praktikas näen, et kõige suuremat lahkheli tekitavad vanemate vahel olevad tulised emotsioonid, mitte erinevad nägemused lapsekasvatusest. Isiklikud emotsioonid teise vanema vastu tuleb aga jätta kõrvale ja lähtuda alati ainult lapse huvidest, mis võib arusaadavalt olla vägagi raske.

2. samm - Kui vanemad ikkagi omavahel vaidlusaluses hooldusõiguslikus küsimuses kokkuleppele ei jõua, tuleks pöörduda elukohajärgse lastekaitsespetsialisti poole. Lastekaitsespetsialist on neutraalne osapool, kellel on sellistes asjades palju kogemusi ja ta aitab vanematel saavutada üksmeelt, pidades silmas lapse huve. Kui lastekaitsespetsialist näeb, et omavahelised konfliktid takistavad vanematel lapse huvidest lähtuvaid otsuseid tegemast, võib ta suunata vanemad vastavasse nõustamisse. Kindlasti ei ole selleks vanemate lepitamine perekonna taastamise eesmärgil, vaid just omavaheliste suhete parendamine lapse ühise hooldusõiguse parimaks teostamiseks. Kui vanemate vahel on lahkuminekust üleval tulised emotsioonid, võib olla väga palju kasu sellest, kui neutraalne spetsialist aitab neil leida lapse jaoks parima lahenduse.

3. samm - kui lastekaitsespetsialisti (ja pereteraapia) kaasabil ikkagi kokkuleppele saada ei õnnestu, on võimalik vaidluse lahendamiseks ka kohtusse pöörduda. Siiski peaks see olema viimane variant, sest omavaheline kokkulepe on alati etem. Esiteks jäävad ära igasugused õigusabikulud, samuti ei kulu aega kohtuistungitel osalemisele, rääkimata sellest, et emotsionaalselt on omavaheline kokkulepe alati kergemini „täidetav“ kui võõra inimese poolt otsustatud kord. Mõnikord on aga kohtusse minek vältimatu. Sellisel juhul tuleb pöörduda avaldusega maakohtu poole – avalduses tuleb selgelt kirjeldada, millist lahendust vanem saada soovib ja põhjendada, miks peaks kohus ühise hooldusõiguse vastavalt vanema soovile lõpetama. Avalduselt tuleb tasuda riigilõivu 10 eurot. Kui oskad ise avalduse koostada, ei pea endale võtma juriidiliste teadmistega esindajat, kui aga tunned, et vajad abi avalduse kokkupanekul ja tahad julgestust kohtuistungil, saad palgata endale ka esindaja.

Mis toimub kohtumenetluses?

Kui avaldus on kohtule esitatud, määrab kohus lapsele riigi kulul esindaja, kes seisab lapse huvide eest. Oma arvamuse kujundamiseks suhtleb ta mõlema vanemaga, olenevalt vanusest räägib ka lapse endaga ja vajadusel teeb kodukülastuse.

Samasugune ülesanne on kohtumenetluses mõlema vanema elukohajärgsel lastekaitsespetsialistil – ka nemad suhtlevad nii vanemate kui ka lapsega ning teevad kodukülastuse, kui seda vajalikuks peavad. Oma arvamuse esitab lastekaitsespetsialist kohtule nii kirjalikult kui ka suuliselt kohtuistungil (sarnaselt lapsele riigi poolt määratud esindajaga).

Kohtus suunab vanemaid alati kokkulepet sõlmima. Mõnikord peatab kohus menetluse ja saadab pooled perelepitusse, mille eesmärgiks on vanemate endi kokkulepe ühise hooldusõiguse edaspidise teostamise osas. Kui vanemad jõuavadki kokkuleppele, saavad nad esitada oma kokkuleppe kohtule kinnitamiseks ja kohus koostab kokkuleppe alusel kohtumääruse. Kui aga kokkuleppele ei jõuta ka kohtus, langetab kohus ise otsuse, silmas pidades lapse parimaid huve. Kohtuliku kokkuleppe eeliseks kohtu poolt langetatud otsuse ees on kindlasti see, et vanemate jaoks ei ole see üllatuslik, nad on ju ise paika pannud kokkuleppe tingimused. Kokkulepe on alati parim variant!

Oluline on märkida ka seda, et ükski kohtulahend ei ole „kivisse raiutud“. Kui asjaolud muutuvad ja omavahel kokkuleppele saamine ei õnnestu, on alati võimalus uuesti kohtusse pöörduda ja paluda olemasoleva kohtulahendi muutmist. Selline vajadus võib tekkida näiteks olukorras, kus laps on otsustanud, et soovib elada teise vanema juures, kuid hetkel lapsega koos elav vanem sellega ei nõustu. Kui vanem lapse elukoha muutmisega ei nõustu ega ole nõus andma nõusolekut lapse elukoha ümber registreerimiseks, ei pruugi aga olla võimalik lapsele uut lasteaia- või koolikohta saada.